Seda aastat oli ühelt poolt rõõm kokku võtta ja teiselt poolt – päris mitmed väga head või huvipakkuvad mängud jäid lõpetamata või ma ei jõudnudki nendendi. Jah, Metal Gear Solid V: The Phantom Pain, sinuga ma praegu tegelt agressiivselt ja aina paremaks see muutub. Ja ringi vaadates, siis kus augus me elasime, et Undertale’i ei jõudnud. Tundub nagu rollimäng, millest ei saa mööda vaadata.
Aga küll ma nendegi selle aasta alguses jõuan, täpselt nagu see aasta jõudsin läbi teha ainulaadselt kõheda ja ebakindla atmosfääriga Alien Isolationi ja toreda, kuigi natukene ebamugava kontrolliga platvormika Oddworld: New ‘n’ Tasty. Puslemäng The Talos Principle, nüüd juba üle-eelmisest aastast, on siiani pooleli, kahjuks.
See aasta oli tegelikult täis positiivseid üllatusi, mis tulid otsekui mittekuskilt. Until Dawni suhtes olid mu ootused teadlikult madalal, aga välja tuli eluliste valikutega B-klassi õudukas, mis tundus verivärske. Või Life is Strange, mis suutis Telltale’i võita tema oma mängus, näidates, et episoodilised mängud võivad olla teistsugused, suuremad ja paremad. Telltale parreeris seda kül Tales from the Borderlandsiga, näidates, et mängud võivad olla naljakad. Ja Game of Thrones näitas, et see on … Game of Thrones.
Mõne mänguga on tagasi vaadates tunded vastakad. OlliOlli 2: Welcome to Olliwood suutis enda 2D-rulamänguvalemist küll uuendada, aga värskus läks kaotsi. Sama on vist ka Hotline Miami 2-ga. Kõik on nagu paigas, aga tagasi vaadates kehitad ainult õlgu ja lähed edasi.
Paljudest suurtest AAA-mängudest läksin ma 2015. aastal teadlikult mööda ja pigem ehitasin Prison Architectis ägedaid vanglaid. Uut Assassin’s Creed: Syndicate’i ma siiski proovisin ja sain aru, et ükskõik kui hea selle sarja uus mäng ei oleks, siis on sel sarjal vaja puhata ja või oluliselt end värskendada ehk nagu öeldakse, see mis tõi Assassin’s Creedi siia, ei vii seda enam edasi. Isegi mitte viskekonksuga. Selles mõttes oli isegi varakevadine The Order 1886 parem. Nüüd aga lõppenud aasta minu parimate juurde.
Piksline 2D-mäng, mille on teinud ainult üks mees? Kõlab nagu indie-mängu suurim klišee. Tom Happi tehtud Axiom Verge aga on nii palju enamat, kui alguses peale vaadates tundub. See on üks suur labürint, milles edasipääsemine muutub üsna ruttu tõeliseks pusleks.
Tänuväärselt rõhub Axiom Verge rohkem avastamisele kui madinale – viimane on küll paigas, kuid ikkagi teisejärguline, olles kandvas rollis üksnes bossivõitluste ajal. Axiom Verge suurim trump on aga see, kuidas see muutub, kui alguses see tõesti tundub ägeda vanakooli muusikaga 2D-pikslimäng, siis see, mis sealt lõpuks välja väänatakse, on midagi nii palju enamat.
Varasemaid Witcheri mänge mänginuna ja nautinuna polnud kokkuvõttes isegi küsimus, kas mulle kolmas, avatud maailmaga osa meeldib, vaid pigem, et kui palju see meeldib. Ja see meeldib väga palju. Mulle tundub, et isegi seekord pole Geralt nii palju peaosas kui see sõjast laastatud maailm, mis on väga inimlik, kõige oma hea ja veaga. The Witcher 3 on väga pikk, paljud selle käigus väsisid, kuid mul oli kõik see aeg sihtmärk ees – sellest maailmast maksimaalselt palju võtta. Sügisel ilmunud lisapakk Hearts of Stone isegi kinnitas seda veel, kui ka Veleni lagendikel pärast veel niisama ringi uitasin.
Vaata ka meie videot:
Eelmise aasta suurim mänguteemaline saavutus oli kindlasti see, et ma Bloodborne’i läbi tegin. Olles Soulsi-sarja täielik võhik, otsustasin Bloodborne’i ette võtta puhtalt kergest masohistlikust huvist ja kohusetundest, et keegi seda ju meie tiimist proovima peaks. Ja oi kuidas see ära tasus, eriti veel see, et ma midagi selle maailma ega mängumehaanikate kohta ei uurinud ja pidin kõik omal käel avastama. Ja see tasus end kuhjaga ära – mängukogemus nagu ajast, kus tehti mänge, kus sind käekõrval läbi kõigi raskeuste, või pigem kerguste, ei viidud. Meeldejäävad ja meeleheitlikud bossivõitlused ning mängu esimesed tunnid, kus sa abituna proovisid samu tegevusi idoodi kombel korrata, lootuses, et see õnnestub. Ja lõpuks õnnestuski!
Vaata ka meie videot:
Jah, see mäng puudutas mul täpselt õigeid kohti ja tegelikult on see ka lihtsalt väga hea spordimäng, nii veider ka rakettmootoritega autode jalgpall ka ei tundu. Asi on emotsioonis – nagu pärisjalgpallis – esimene värav on meeldejääv, aga viimane löödud värav on täpselt samamoodi rahulustpakkuv. Kui siia juurde panna väga viimistletud kontrollsüsteem ja see, et lõbus on seda mängida nii algajal kui ka profil, siis palju enamat polegi vaja tahta. Ja pärast poolt aastat selle mängimist, mida ma siiani edasi teen, avastan ma sealt ikka veel uusi nüansse, kuidas näiteks seinalt hüppelt osavamalt väravat lüüa. Selliseid mänge tuleb väga harva, mis suudavad olla nii naeruväärselt lihtsalt, lükka see suur pall lihtsalt vastaste väravasse, aga samas omada niivõrd keerukat mitmekihilisust. What a Save!
Vaata ka meie videot:
Digi peatoimetaja, Puhata ja mängida saatejuht
Kuula siit ka tervet Puhata ja mängida aasta kokkuvõttesaadet:
