2015 oli täis vastuolu. Ühest küljest täiesti kohutav muusikaasta, mõne üksiku erandiga, teisest küljest väga hea filmi- ja mänguaasta. Aasta lõpuosa läks üldse nii tihedaks, et mingil hetkel tundus algus täieliku virrvarrina. See, et 2015 ilmusid naljakalt halb Battlefield: Hardline, suurepärane Ori And The Blind Forest ja šarmist nõretav Captain Toad: Treasure Tracker, mõjus novembris täieliku uudisena. Rääkimata siis asjadest mis valgusid 2014 aasta lõpust sellesse aastasse. Aga öelgu eitajad mis tahavad, see aasta oli väga kõva Nintendo-aasta. Mitte ühelgi teisel konsooliplatvormil polnud see aasta nii palju eksklusiive, millest enamik olid ka väga-väga hea head. Väga. Paraku aga 3DS on jäänud kuskile tahaplaanile, hoolimata uuest riistvarast ja väga heast Zelda-remasterist, on jäänud väljalasked natuke hõredaks, või vähemalt minu, kui mitte-RPG huvilise radarist välja. Järgmine aasta saabki olema põnev – kas tuleb uus Nintendo konsool? Milline see võiks olla? Materjali Raineri Nintendominutiteks jätkub ka aastaks 2016.
2015 oli Puhata ja mängida võtmes ka edukas. Uusi ja vanu fänne koguneb iga saate ümber, lõpuks said valmis särgid (ausalt, varsti saadan teise portsu välja, andke armu), saime teha saateid ägedate külalistega ning Reinuga katsetada ja teha videoid mis panid proovile nii loojutustamise-, kui tehnilised oskused. Igatahes oli põnev, ja selles võtmes proovime jätkata ka järgmisel aastal.
Võibolla on asi selles, et ma olen mänginud kõiki Batmani mänge, ka ülimalt keskpärast Origini. Ehk selles, et ma valisin mängimiseks katkise PC-versiooni. Aga kui kõik oleks olnud ka tehniliselt ideaalne, on see mäng väga nõrk. Tõsi, linn mis on ehitatud, on ilus. Aga juba kolmandat korda aetakse sealt kõik inimesed välja, jälle on vaja hakata mängu algusest peale välja teenima kõiki täpselt samu vidinaid, mis eelmises mängus. Hiilimine ja “maailma parima detektiivi” osad on nagu justkui olemas, aga üldiselt suunatakse sind käsivõitlusesse, mis, olles tänapäevaks pea igas mängus, on kaotanud uudsuse… ning siis on tankid. Batmobiil on ju tore ja kõik, aga tankidega võistu selles hiilida on naeruväärne. Ja seda ei juhtu korra, see on põhimehhaanika! Isegi lõpuboss on põhimõtteliselt tank! Lisaks (spoilerid) on kogu lugu põhimõtteliselt Batmani viirastus! Väga nõrk lõpp ägedale seeriale, rääkimata kogu tehnilisest fiaskost ja täiesti nullväärtusega allalaetavatest lisadest (ühe lõpuboss on…tank). Mulle üldiselt väga meeldib Batman, nii filmis, mängus kui koomiksis, aga see mäng ajas oma raisatud potensiaaliga vihale.
Vaata ka meie videot:
Seda mängides tabasin ennast mõttelt, et kuigi ma olen peaaegu kõiki Tomb Raideri mänge natukene mänginud, ei ole ma ühtegi neist läbinud! Ehk seepärast just tunduski viimane Lara Crofti seiklus üsna värske. Tõsi, sellel oli vigu, see oli üsna lihtne ning mõned tulistamise osad tundusid pigem tüütud kui põnevad. Põhilõbu on levelis ringi tuuseldada ja aardeid ja ronimisplatvorme otsida, aga tervikuna see kõik töötas. Pressis ka XboxOne’ist välja kõik ja veidi rohkem, visuaal üksi juba mõnes kohas aitas päästa, kui iidsed zombid ründasid. Huvitav, kuidas saab sellele vastu 2016 üks oodatumaid hauarüüstamismänge – Uncharted 4?
Vaata ka meie videot:
Ma ei ole spordimängude sõber. Ega spordisõber. Ega ka eriti mitmikmängude. Aga see aasta, lisaks Splatoonile, võttis Rocket League mind oma haardesse. Lihtne alustada, raske meistriks saada, või kuidas see eesti keeles võikski kõlada? Paar kuud aastast 2015 oli igal õhtul VAJA 3…5…10 mängu teha. Pall oli vaja väravasse lükata. Mitte, et ma oleks väga heaks mängijaks saanud, aga paremaks, kui ma olen kunagi ühes mitmikmängus olnud. Eesti Maailmameistrivõistlustel siiski teine koht!
Vaata ka meie videot:
Super Mario Maker on üks väheseid mänge, mis viib sellest emotsioonist
sellesse emotsiooni
Jah, otsing ei tööta päris nii nagu võiks, levelite leidmine on natuke raske ja on palju igasugu funktsioone ja lisasid mida ma saaks kohe ette lugeda, mis teeks mängu paremaks, aga vahet ei ole. See on nii ka väga super. Ja Nintendo on juba näidanud ja lisanud palju asju, mida algul polnud. Näiteks, siit saab mängida minu viimast levelit – hoiatus, see on päris raske:
7F38-0000-015B-22DESee on lõputu Mario. Siin on mängimiseks põhimõtteliselt kõik levelid, praegusest hetkest aja lõpuni. Aga ei tasu alahinnata seda levelite ehituse ja loomise poolt. Kui see poleks nii meisterlikult ja mänguliselt lahendatud, jääks see ainult käputäie väga pühendunute mängumaaks. Aga igaüks saab väga vähese katsetamisega teha väikese vimkaga asju, mida on lõbus mängida. Täiesti ilma miljoni tutorialita. Kõige ägedam muidugi on siis, kui leida sõber või mõni, kellega üksteisele leveleid teha. Kas ühel diivanil konsooli kordamööda laenates, või üle neti, aga kaameraga, sest näha, kuidas keegi nokitseb sinu leveli kallal on, veidralt äge. Nagu ka lõpuks läbi hammustada mõne leveli nõks, millest enne aru ei saanud. Kes ei ole näinud, siis meil on Level1 Steniga veel käimas väike pingpong levelitega, mida ma olen Twitchi striiminud, aga see saaga pole veel läbi ja natuke vara on kokkuvõtet teha. Siiski, ühe leveli läbimist saab veel näha siit, kus on need mõlemad elemendid väga hästi näha. Kui keegi tahab alustada mängude tegemist, võiks minna korraks juurte juurde ja üritada kokku panna üks HEA Mario level. See pole nii lihtne kui arvata võiks, aga Nintendo on andnud kõik tööriistad ning võimaluse seda teha. Ja sellele tundele pole sellel aastal olnud võrdset.
Vaata ka meie videot:
Gifivabrikant, Puhata ja mängida saatejuht
Kuula siit ka tervet Puhata ja mängida aasta kokkuvõttesaadet:
