2015 oli arvutimänguri jaoks hea mänguaasta. Paljud 2014. aastast edasi lükatud oodatavad kassahitid jõudsid lõpuks mängijateni, näiteks Arkham Knight või Witcher 3. Lisaks on väga tugevaks kasvanud indi-skeene – suure stuudiota tehtud mäng ei pea enam olema piksligraafikaga. Ja need, mis on piksligraafikaga, on paremad kui kunagi varem.
Enne aasta parimate mängude top 3 juurde asumist tahaksin teha 2015. aasta põhjal paar üldistust. Esiteks, seoses uute mängukonsoolide juurdumisega on toimunud tehniline generatsioonivahetus. Kui esimesed Xbox One ja Playstation 4 mängud olid veidi teravama graafikaga vanad mängud, siis nüüd näeme loodetavasti revolutsiooni ka mängitavuses või maailma avaruses. Teiseks, avatud maailmad on tulnud, et jääda. Lineaarsus on igav ja staatiline, relssidele sätitud lugu töötab mängus vaid siis, kui see on perfektsuseni lihvitud. Seevastu vabas maailmas ehitamine ja ellujäämine teevad ka üksikmängude kampaaniad värskemaks ning maailma intiimsemaks. Eeldusel, et iga veidikese aja tagant ei pea tornide otsa ronima.
Fallout 4 külaehitamine on veidi ebalev esimene katsetus suure stuudio poolt, samas kui ARK: Survival Evolved võimaldab ehitada, dinosaurusi taltsutada ja teiste mängijatega ellujäämise nimel liite sõlmida. Vägisi jääb mulje, et suured stuudiod tahavad lihtsalt samu mänge uuesti teha ning uued tuuled puhuvad vaid indimaastikel.
Virtuaalreaalsus tuleb. Varsti. 2015. aasta oli aga esmakordne, kus saime ametlikult varba vette kasta. Samsung Gear VR südameks ja ekraaniks on nutitelefon, nii et see ei paku erilist võimsust, kuid mäng Land’s End suutis tagasihoidlike vahenditega luua väga omapärase ja meeldejääva maailma. Mängija ja maailma ainsaks suhtlusviisiks on pealiigutamine, kuid Land’s End demonstreerib, et rohkem polegi vahel vaja. Mängija ülesandeks on leida järgmine punkt, kuhu rännata ning lahendada lihtsamaid mõistatusi. Graafika on lihtne ja stiliseeritud, kuid mis elamuse meeleelunditele “maha müüb”, on suurepärane helitaust. Tehnika areng ei tähenda kasutaja jaoks midagi, kui puudub hea sisu. Land’s End on loodetavasti näidis selle kohta, millistesse reaalsustesse me tulevikus rännata saame.
Postapokalüptilise rollimänguseeria neljas osa tegi nii palju asju valesti. Graafika, inventarisüsteem ja tehisintellekt proovivad lati alt läbi ronida. Lugu on kesine, dialoogivalikud ja rollimänguelemendid on teinud vähikäiku. Kuid sellest hoolimata suudab Fallout 4 meieni tuua ühe aasta põnevaima atmosfääriga avatud maailma. Mäng on stiilne, iga nurga taga leidub uus lugu, relvavalik on ennenägematu ning tulistamismehaanika rahuldustpakkuv. Lisame juurde veel baasiehitamise ja juba me andestame Fallout 4-le mõned tema vead. Mõned, mitte kõik. Raske on avastama minna, kui su kuradi kaaslane jälle ukseavas ees töllerdab ja ei mõtlegi eest ära minna!
Vaata ka meie videot:
Witcher 3 on suurepärane mäng ja väärib kogu kiitust, mida ta saab. Ma ehk ei ole täiesti neutraalne – olen ju mänginud sarja kõiki osasid ja lugenud kõiki selle eestikeelseid raamatuid. Kuid slaavi mütoloogiliste kollide eest inimesi kaitsev Nõidur pakub videomängu jaoks lihtsalt suurepärast olustikku. Poolakad on näinud kõvasti vaeva, et see maailm ka usutavalt ellu äratada. Witcher 3 on suurem ja detailsem kui ükski varasem episood ning selle graafiline tase on lihtsalt enneolematu. Samas on ta ka hea mäng, milles mängija tunneb oma tegelase rolli ning valikute tähtsust. On suur rõõm, kui sinu lemmikmänguseeria pea iga aspekt on edasi arenenud – lugu, presentatsioon, võitlus, tegelased. Witcher 3 väärib seda, et selle maailmasse sadu tunde uputada.
Vaata ka meie videot:
Kui sageli tuleb mängu juures hinnata head mõtet ja loota, et järgmises sarnases mängus jõuab see korraliku teostuseni, siis The Long Dark võtab harjumuspärased elemendid ja loob neist midagi täiesti uudset. Tegu on realistliku (või siis realismi taotleva) ellujäämismänguga, kus peategelane peab hakkama saama maailmalõpujärgses maailmas, kus pole zombisid, tulnukaid ega mutante – ainult metsloomad ja külm ilm. Ellujäämine pole vaid ringilippamine ja värviliste asjade juures nuppude vajutamine – mäng nõuab, et sa teeksid otsuseid. Kas ma puhkan koopas välja või lähen kohe toitu otsima? Kas ma raiskan selle kuuli metskitse peale või jätan hädakaitseks? Vale otsus tähendab raskeid tagajärgi. Long Dark neelas mind endasse nagu ei ükski teine mäng möödunud aastal ja pakkus seiklust, millesarnast ma ei osanud oodata. Kuigi mäng on alles Early Access programmis ja pole veel ametlikult väljas, suutis see pakkuda mulle aasta parima mänguelamuse. Kui ka hiljem lisanduv sisu ning üksikmängukampaania on samal tasemel, kuulete sellest mängust kindlasti veel.
Vaata ka meie videot:
Režisöör, Puhata ja mängida saatejuht
Kuula siit ka tervet Puhata ja mängida aasta kokkuvõttesaadet:
