Jep, 2016 oli laias plaanis üks üsna vastik aasta paljudel erinevatel põhjustel, aga mängude poolest oli see üle keskmise hea. Viimase põlvkonna konsoolid on hakanud täiskasvanuks saama, suured järjed olid sageli üle ootuste head, oli põnevat indie-kraami ning tehti väga häid ja reaalselt vajalikke uusversioone („Shadow Complex”, „Day of the Tentacle”, „Resident Evil Zero”). Mitmete oluliste mängudeni ma ei jõudnud, aga eks need jäävad 2017. aasta algusesse, siis need „Hitman”, „The Last Guardian” ja „Dishonored 2” ka langevad. Võib-olla langeb ka „Titanfall 2”. Aga minu esikümme on siin:

10. This is the Police

Politseiülema elu on nõme ja raske. Reapolitseinikke on vähe, osad neist on rassistid ja/või käpardid, ei saa enda ülesannetega hakkama ja korrumpeerunum on olla lihtsam kui aus ja tubli. Lõpuks sa kaotad niikuinii.

9. Ratchet & Clank

Ma olen kõik selle sarja mängud läbi teinud ja seega ei jäänud uus 3D-platvormikas vahele, mis oli täpselt nii hea ja lõbus kui ma lootsin. Selles žanris tehakse mänge viimasel ajal üldse harva ja kui need on veel head ka ja näevad (eriti PS4 Pro peal) suurepärased välja, siis mida veel tahta? Veel selliseid mänge.

8. Inside

Viie aastase arendustööga poleeritud, ülimalt stiilne ja diip nagu ilma põhjata kaev. Mõni võiks öelda, et lühike, lihtne ja segane 2D-platvormikas, ega sellega ka vaielda ei saa. Aga kui keegi kuskil ütleb, et arvutimängud ju pole kunst, siis võib neile „Inside´i” esimese vastusena kurku lükata.

7. Offworld Trading Company

Kui selle aasta läbitud mängude nimekiri on jõledalt pikk, siis strateegiamänge olen jõudnud mängida vähe. „Offworld Trading Company” on üks hea erand ja nagu nimi ütleb, selles mängus on põhirõhk kaubandusel Marsi pinnal, võitlust ei olegi. Ja see on väga äge, tegijad on muide varem saanud tuntuks „Civilizationi” sarjaga.

6. Halcyon 6: Starbase Commander

Ma pole kunagi ülemäära palju hoolinud „Star Trekist” või „Star Warsist”, küll aga „Babylon 5-st”. Selles käigupõhises strateegia- ja rollimängu hübriidis just sellist jaama juhidki ja võitled kurjuse jõudude vastu. Äge piksligraafika ja äärmiselt olulised valikud enda laevastiku ja ohvitseride ülesehitamisel töötavad käsikäes väga hästi.

5. DOOM

ERIAUHIND: Mäng, mida ma poleks arvanud, et üldse naudin
Ma ei pea suurt lugu tänapäevastest FPSidest, võta üks ja viska teist. „Doom” aga on ägeda vanakooli fiiliga, ülimalt kiirete liigutustega ja Glory Kill välksündmustega, mis sunnivad sind ka raskes seisus edasi liikuma, mitte otsima kohta, kuhu varjuda.

4. Deus Ex: Mankind Divided

Paljudele „Deus Ex: Human Revolution” ei meeldinud, aga mulle meeldis väga. Sama on uue osaga. Kui seda mängida kui 100% kui hiilimismängu, proovida igal võimalusel võitlusi vältida ja kavalalt enda tegelast üles ehitada.

3. Firewatch

Selliseid mänge võiks olla rohkem. Jalutamissimulaator? Põhimõtteliselt jah. Ohutunnet pole? Nojah. Näeb unikaalselt äge välja? Absoluutselt. Suurepäraselt kaasakiskuv emotsionaalne lugu teemal ja kohas, mille peale ei oskakski tulla? Eksole. Ootused Campo Santo uuele mängule on väga kõrgel.

2. Dark Souls III

Minujaoks oli „Bloodborne´i” läbitegemine suur saavutus ja „Dark Souls 3” polnud üldsegi väiksem saavutus. Mulle ei meeldi selliste mängude kohta netist uurida, kuidas midagi teha ja kuidas lihtsamini läbi saada. Ise nende asjade väljamõtlemine on pool sellest võlust ja noh, kõige peale sa ei tulegi.

1. Uncharted 4: A Thief’s End

Uut Nathan Drake´i mängu polnud ju tegelikult vaja, aga kui Naughty Dog teeb neid asju nii hästi, ega siis kätt ette panna ei saa. Väga filmilik, hästi kirjutatud, näeb uskumatult hea välja aga samal ajal ka nii lihvitud mängitavusega ja raskel raskusastmel ka väljakutset pakkuv võitlus. Turvaline valik esikohale, mitte väga originaalne valik, ma tean, aga see on praegu mänguproduktsiooni etalon.

Digi peatoimetaja, Puhata ja mängida saatejuht

Kuula ja vaata siit ka tervet Puhata ja mängida aasta kokkuvõttesaadet:

Kui sulle see video meeldib, siis ehk korraks vaata mida pakume Patreonis.