Ehk peaks alustama väikese kokkuvõttega Puhata ja mängida kui saate aastast. Me ei saavutanud küll kõike, mida eelmine aasta plaanisime, aga sellest pole suurt midagi! Vähemalt saime kardina! Ja uue kaamera, valguse ja striimiarvuti! Videote tegemine on läinud meil nii mugavaks, et suutsime (peaaegu) hoida iganädalase mänguvideo tempot. Aga samas tegi Rein tegi mitu seeriat erinevaid boonusmänge mitmete külalisesinejatega ja GTAV Heistid on jätkuvalt populaarsed. Kui nüüd vaadata 2017. aastasse, siis ilmselt tahaks veel natuke tuunida stuudiot ja tekitada situatsiooni, kus me saaks rohkem keskenduda rääkimisele ja saatele kui tehnikale, aga kuidas seda ilma lisajõududeta teha… Vaatame, mis see aasta toob.

Kuigi isiklikus plaanis öelda, et 2016 oli kõige raskem aasta mu elus, siis olid vähemalt mängud head, neid oli palju ja nii mõnigi vajutas just nendel nuppudel mis see aasta õrnad olid. Imelikult kombel jäi väga vähe sellest, mis huvi pakkus, mängimata. Mõni asi, nagu Owlboy, ja DOOM ja Deus EX: Mankind Divided jäi küll listist välja, sest tahaks veel natuke süvenemist. Kahtlustan, et DOOM saab olema mõtetes väga palju kõrgemal, kui väheke rohkem veel mängida jõuan. Mõned remasterid ehk tuleks tulevikus ette võtta, aga mul on väga raske nii tiheda uute mängude tulva all õigustada uuesti Bioshocki või Shadow Complex‘i sukeldumist. Erinevad VR komplektid tulid küll välja ja ma sain neid üksjagu testida, aga see kinnistas ainult, et mul ei ole seda veel enda koju ja ellu täiskohaga vaja. Nintendol küll oli vaikne aasta, aga NES Classic oli kättesaadavusesprobleemidest hoolimata väga äge vidin. Ilmselt saab Switch olema kõigist uuest kolmest konsoolist ainuke, mida ma endale koju soovin sellel aastal ning natuke võimsamate konsooliversioonide asemel on aeg taas arvutit uuendada.

ERIKATEGOORIA: Suurim pettumus 🙁  Mirror’s Edge: Catalyst

Ausalt, ma väga ootasin seda. Esimene Mirror’s Edge oli nii lähedal suurepärasele, tundus, et midagi ei saa minna valesti. Aga läks. Oh kuidas läks. Täiesti kohutav lugu, tühi avatud maailm, mis sunnib sind kogu aeg hoogu maha võtma, kitsad missioonilevelid, isegi esimese osa üks löövaim külg, stiilne välimus on kuskile kadunud… Hea küll, liikumine on siiani paigas, aga kui maailm seda ei toeta, siis pole sellest väga kasu. See oli minu Mafia III, midagi millest ennast läbi pressisin, aga mäng, mida ma ei saa isegi allahindlusega soovitada. Õnneks ilmus sellel aastal mitu mängu, mis tegid FPS-parkuurimist õigesti.

10. Inside

Tõsi, see mäng oli üsna lineaarne ja lihtne, aga jättis oma ülesehituse ja visuaaliga jälje. Ruumist ruumi ilma laadimiseta liikumine ja lõpuosa veidi keerulisemad mõistatused tõstsid selle kindlasti tegijate eelmisest, Limbost, kõrgemale.

9. Super Hot

 Vähe sellest, et visuaalselt, ka mängumehhaniliselt stiilne. Kus teises mängus oleks nii ägedalt kokku toodud kiire ja täpne action, üsna tõene üheksakümnendate häkkerikultuur ja lahingupusled? Seda kõike veel ka Ida-Euroopa tiimilt. Superhot VR, vähem kui aasta hiljem ilmunud järg tundub olema üks väheseid VR asju, mida ma hetkel väga proovida tahaks.

8. Dishonored 2

Pean tunnistama, et ma pole selle mängu lõppu ikka veel jõudnud, aga sellegipoolest olen sinna pannud üle kümne tunni. Täiesti teistmoodi hiilimine, kui selle aasta teistes sama tüüpi mängudes, aga maailm ja stiil on nii ägedad, et sunnivad mind tegema midagi, mida ma tavaliselt ei tee – ehksiis uurima läbi kogu taset ja koguma kõik ruunid ja muud kogutavad vidinad ja vähemalt üritama seda kõike teha vahele jäämise ja tapmiseta. Häälnäitlemine ehk on natuke nõrgavõitu, aga samas valik kahe eri võimetega tegelase vahel, ülim stiilsus ja väga tihedalt täis pakitud maailm teeb selle tasa.

7. Ratchet & Clank

3D – platvormikad on mu nõrkus ning see versioon Ratchet & Clankist on üks parimaid. Tegelikult uusversioon päris esimesest mängust, aga kõik on pigem täiesti nullist tehtud, kui lihtsalt HD’sse tõstetud, palju relvi, suurepärane välimus, eriti nüüd ka PS4 Pro’l.

6. Titanfall 2

Kui Mirror’s Edge oli suurim pettumus, siis Titanfall 2 kindlasti suurim üllatus. Mulle siiski väga meeldis esimene, aga üksikosast oli puudus. Nüüd on see olemas, üllatavalt hea loo ja väga varieeruvate tasemete ja mehhaanikatega. Kui samal ajal poleks ilmunud nii mitut mängu korraga, siis oleks kindlasti jõunud panustada rohkem ka mitmikmängu, aga veel on aega seda teha. Seda enam, et kõik mitmikmängu tasemepakid saavad olema tasuta.

5. Thumper

Thumper ilmus minu jaoks täiesti tühjast kohast, enne PSVRi väljatulekut polnud ma sellest kordagi kuulnud. Aga combo väga intensiivsest muusikast ja rõhuvast visuaalist ja kombineerib Rez’i ja Amplitude’i sarnaseid rütmimänge on justkui treitud minule. Ma küll proovisin seda ka VR’is, aga üldiselt on see minu jaoks mitte-VRi mäng. Ahjaa – tegijateks ainult kaks tüüpi, nendest üks endine Harmonixi töötaja kes ka väga tuusas bändis nimega Lightning Bolt.

4. Uncharted 4: A Thief’s End

Ilmselt tulevikus mõõdupuuks, kuidas teha filmilikku mängu. Läheks isegi niikaugele, et minu kõige vähem lemmikud kohad olid need, kus relvad haarama, mitte et tulistamine halvasti tehtud oleks. Aga algus ja lõpp, kus võis näha Nathan Drake’i kodust elu, hiilida vanas häärberis ja juhuslikud dialoogid olid palju meeldejäävamad.

 3. The Last Guardian

Ma olen alati olnud koerainimene, sest olgugi, et kassid võivad ägedad välja näha, on nad pea alati jobud. Aga kui kombineerida kassi liikumine koera käitumisega ja see panna suurde draakonisse… The Last Guardian ei ole ideaalne mäng, eriti tehniliselt, aga kui ta töötab, siis pole sellele võrdset. Atmosfäär ja Trico kui tegelane on midagi nii teistsugust, et hakkab kahju, et selliseid mänge kasvõi natuke tihemini kui kord dekaadi jooksul ei ilmu.

2. Firewatch

Jaapanis on dating sim’id väga populaarsed ja mõnes mõttes Firewatch seda on. Mäng pigem suhetest ja ühe inimese püüdest lahendada väga keerulisi elulisi ja emotsionaalseid probleeme. Muu müsteerium sinna juurde on boonuseks ja kes ootas horror- või detektiivimängu pidi ilmselgelt pettuma. Ja olgugi, et mul on nimekirjas väga visuaalselt ägedaid mänge, siis Olly Mossi väga konkreetne kunstiline stiil toob selle mängu kõige tugevamaks tervikuks.

 1. HITMAN

Ma olen Hitmani-mänge mänginud juba teisest osast saati, mulle isegi ilmumise hetkel ei olnud Absolution nii vastumeelt, kui osadele, aga see siin näitab, kui eksiteel vahepeal käidi. Suured levelid, kümned viisid igat missiooni lahendada ja isegi episoodiline väljalase, mis tõi iga kuu-pooleteise tagant ellu täpselt nii palju Hitmani, kui parasjagu vaja, oli, üllatuslikult, ideaalne lahendus. Ja rääkimata närvesöövatest Elusive Targetitest, Escalationitest ja kõigest muust mis siin pakis, on see tõesti kogu Hitmani-saaga tipp. Lugu muidu on suhteliselt suvaline, aga see ei mängi rolli. Põhiline on, et on äge vastastele WC pott kaela lükata, või Helmut Krugerina mööda majaservu ronida või seada üles väga keeruline lõks, kust pärast sihtmärgi surma täiesti märkamatult missiooni lõppu jalutada.

Mängu-mänguajakirjanik, Puhata ja mängida saatejuht

Kuula siit ka tervet Puhata ja mängida aasta kokkuvõttesaadet:

Kui sulle see video meeldib, siis ehk korraks vaata mida pakume Patreonis.