Reinu aasta mängud 2016

Erinevalt Martinist ja Rainerist arvan ma, et 2016 oli mänguaastana päris kehv. Nii filmi- kui mängumaailm on vajunud omaenda raskuse all nii küüru, et keegi ei julge enam riske võtta. Jääb vägisi mulje, et meelelahutusmaailma põhimõtted on mingi muu tööstusharuga sassi läinud. Kui aga müsli puhul on teistsuguste pähklite lisamine piisav innovatsioon, siis mängude puhul ootaks natuke rohkem loomingulisust. Järjed, remasterid ja allalaetavad lisapakid domineerivad ja kuigi paljud on väga kvaliteetsed, on üks vaimuvaesem kui teine. Esimeste näidetena tulevad meelde XCOM2 ja Gears of War 4, aga ka imeliselt disainitud Inside ei pääsenud selle reha otsast.

See on põhjus, miks ma olen oma lootusrikka kutsikapilgu sättinud virtuaalreaalsuse suunas. 2016. aastal tuli välja kolm suurt peakomplekti – HTC Vive, Oculus Rift ja Playstation VR ja on heameel tõdeda, et kõik on väga korralikud tooted, mida teatud tingimustel julgen täiesti soovitada. Samas sai ka selgeks, et VR on veel kallis, kohmakas ja head sisu tuleb tikutulega taga otsida. See ei tähenda, et peakomplektiga midagi teha ei oleks – Job Simulator, Budget Cuts, Hover Junkers ja paljud teised demod väärivad kindlasti äraproovimist. Harva leiab ka mõne, mis jätab valmis mängu mulje – minu jaoks oli esimene selline Edge of Nowhere, mis justkui ei peaks VR-s toimima, aga töötab, kuramus. Aga olgem ausad, kui ma ärilises plaanis saan veel aru, miks mõnetunnised demod maksavad 40 eurot või rohkem, siis kliendina ma seda küll maksta ei taha. Saame näha, mida tulevik toob.

Tulles aga tagasi vanamoodsate mängude juurde, siis minu top10 väljamõtlemine võib muutuda punnitamiseks, nii et piirdun top3+2-ga.

separator

3. Uncharted 4

YouTube player

Peale Last of Us-i pean vist vastu võtma isikliku reegli, et iga kord, kui Naughty Dog uue mängu välja laseb, tuleb kohe kelleltki Playstation 4 laenata. Ei pidanud pettuma. Uncharted 4 segab “Seiklusjutte maalt ja merelt” romantika modernse kassafilmiga nii, et see on korraga kaasahaarav ja meeldejääv. Vahvad karakterid, armutu märul ja ohkuiägedad sündmuspaigad. Lugu jättis paaris kohas veidi punnitatud mulje ja muidugi ei lähe sadade palgasõdurite nottimine alati tegelaste isikliku draamaga väga sujuvalt kokku, aga noh, Nathan Drake’i motiivid on ikka paremad kui Rise of the Tomb Raideri “ma kägistan vibuga tuhat meest ära, sest see geneeriline sümbol on vist kuidagi mu isaga seotud”, eksole.

separator

2. Dark Souls 3

YouTube player

Minu esimene (ja võimalik, et ka viimane) suhe selle legendiks saanud seeriaga on vastuoluline nagu Dark Souls ise. Ühest küljest ma ei hinda üldse selle keskpärast tehnilist teostust ega puist juhitavust (hiire ja klaviatuuri kasumisega tegin enda elu vist veel kaks korda raskemaks), aga DS3-e rusuv atmosfäär ja pidev pingeseisund väärivad esiletõstmist. Dark Souls 3 on loominguline, kiiksuga, pakub tõelist saavutusetunnet ja teda jätkub kauaks. Aga ma pole kurb, et ta läbi sai…

separator

1. Don’t Starve: Shipwrecked

 

Kui eelmisel aastal valisin aasta mänguks veel Early Access’is oleva mängu The Long Dark, siis teen ka see aasta sohki ja valin lisapaki. Don’t Starve oli minu aasta topis juba kaks aastat tagasi tänu oma armutule mängumehhaanikale ja omapärasele audiovisuaalsele stiilile. Shipwrecked paneb aga kogu näljamängu hoopis teise võtmesse, pakkudes alternatiivseid aastaaegu, merereise ja palju uusi üllatusi, keskendudes rohkem avastamisele. See on üks mäng, mille juurde avastasin end sel aastal uuesti ja uuesti tagasi tulemas. Ja eriti hindan ma seda, et kuigi Don’t Starve’i mitmikosa Don’t Starve Together on edukusest lendu tõusmas (ja põhjusega), otsustasid nad investeerida oma aega nii põhjalikku üksikmängija jaoks mõeldud sisusse. Nii et soovitan kõigil proovida, ainult et ärge unustage baasi ehitamast piksevarrast ja olge mesilastega ettevaatlikud.

separator

Eripreemia – aasta parimad Over-mängud.

Overwatch: Kui alguses ei pakkunud idee värvikast klassipõhisest üksikisikuvaates tulistamisest mulle mingit huvi, siis Blizzard oskab veel üllatada. 6vs6 on mängijate arvuks perfektne, mängijad on alati sunnitud koostööd tegema ja tegelasklasside disain kirjutab ennast ajalooraamatutesse. Mitmikmängud ammendavad minu jaoks ennast varem või hiljem, aga kui ma ühte aastate jooksul edasi mängida viitsiks, oleks see Overwatch.

 

Overcooked: Koos sõpradega restoraniköögis tellimuste täitmine kõlab nagu kõige mõttetum tegevus üldse, aga ometi on Overcooked nii uskumatult lõbus, et on imelik, et seda varem olemas ei olnud. See mäng paneb sind oma kaasmängijate peale karjuma ja ajab lähedasi tülli, lõpetab sõprussuhteid ja paneb lapsed kodust lahkuma. Aga see on seda väärt.

separator

rein_allkiriRežissöör, Puhata ja mängida saatejuht

separator

Kuula siit ka tervet Puhata ja mängida aasta kokkuvõttesaadet:

YouTube player

Kui sulle see video meeldib, siis ehk korraks vaata mida pakume Patreonis.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.